Kas pole mitte tuttav tunne? Me ei ela ainult päevade kaupa nii, vaid lausa aastakäikude kaupa. Ja tuleb hetk, mil hakkame jälle kõigega otsast peale.. seda nimetatakse oma kogemustest mitte õppimiseks, sest me ei mõtesta kogetut enda jaoks lahti. Annaksin neile siinkohal armsad nimed: mikro- ja makromälukaotused või -augud.

Olgu Sinu eelmise õhtu valgustatuse aste kui suur tahes, ikka võib juhtuda, et Sa järgmine hommik ei näe seda enam nii värvikalt, ei usu, et see olid Sina. Sa ootad uut imet ja unustad käesoleva, et Sa oled. Päevad mööduvad ja kui Sa pole jätnud iseendale kirja, teadet või vihjet, siis järgmine kord võid sellisele vibratsioonilainele sattuda alles väga pika aja pärast. Seetõttu on oma mõtete kirja panemine üks suurepärane võimalus jätta iseendale spikker selles kohustuslikus eksistentsiülikoolis, et mitte alustada igal hommikul sama teekonda otsast peale. Et oleks võimalus mõtestada oma missioon lahti ja saada parem stardipositsioon.

Kui Sullegi on see tunne tuttav, soovitan õppida koostama endale plaan. Võta üks A4 paber ja kirjuta sellele oma suuremad ja väiksemad eesmärgi ja soovid. Pea meeles, et detailid on väga tähtsad ning määravad. Pane kirja ka esialgu pisiasjadena tunduvad asjad, nagu näiteks koristan ära esikukapi, ostan teeküünlaid, lähen sõbrale külla, vabandan kellegi ees, tantsin, kuulan muusikat, mediteerin, tegelen enesearenguga, mõtisklen, loen jne. Täienda oma plaani pidevalt. Igal hommikul või pärast oma tööpäeva alusta kohe selle plaani täitmisega ja Sa märkad, et suudad hoida end pidevalt õigel sagedusel ning kasutades ära oma potensiaali, suudad Sa paari kuu jooksul rohkem luua, kui mitme aastaga kokku. Ühel hetkel avastad, et elul on Sinu jaoks sobiv rütm, tekkinud on armsad ja toredad traditsioonid, Sinu ümber on ühtäkki samamoodi võnkuvad inimesed. Sa meeldid endale iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Sul on mida jagada ja see kõditav voolamine on kestev.

Järgmisel hetkel tõmmatakse juhe seinast ja käib elektrikapi kinnilöömisele sarnanev paugatus. Side katkeb, mind saadetakse tagasi. Hüppan ehmatusest püsti ja mõtlen, mis see nüüd oli? Kas polnud õige aeg, kes jälgis seda hingede sideseanssi, miks tõmmati juhe välja?

Vastuse sain mõne tunni pärast, kui otsustasin end vannitoas veidi värskendada. Juba mõnda aega ei saanud ma aru, kuidas on võimalik, et kasutades dushi all vannikardinat, on siiski pärast kümblusprotsessi maha sattunud päris suures koguses vett. See ei saa ju võimalik olla, selleks ongi loodud see piir või see vannikardin, et piirata. Vaatasin hetkeks siit ja sealt ja ei mõistnud, kuidas ikkagi? Siis ühel hetkel keerasin kraani lahti ja lasin dushil joosta vastu kardinat ning ma nägin.. kui energiatase on piiavalt peen, suudab see läbistada materjale ja maailmu, mis on loodud piirama.

Tõde on see, et piirid on virtuaalsed ehk siis see mida Sa näed, ongi Sinu piiratuseks ja õnnetuseks.. mõnele kindlasti ka õnnistuseks. Ma nägin kuidas pisikesed, imepeened veeosakesed läbistasid vannikardina justkui seda piiri polekski olemas. Ja teate mis, neid polegi, aeg on ärgata, just nii ehmunult kui parasjagu suudate.. et kontrast kahe maailma vahel oleks võimalikult suur ja šokeeriv.. et te ei jääks uuesti magama, arvates, et see oli uni, et te ei magaks edasi reaalsuses.

Huvitaval kombel oleme ennast uinutada lasknud, nii et see mis on tegelikult uni tundub meile reaalsus ja see mis on reaalsus, tundub uni. Võib-olla ei saa Sa ikka veel aru. Aga võta siis seda asja nii.. Sa oled ju nõus, et unenägudes on kõik võimalik? Kui vastasid jah, siis loe edasi. Kuna ka reaalsus on uni, siis ütleb ju loogika, et ka selles maailmas on kõik võimalik. Õpi siis juhtima oma unenägu, see on üks olulisemaid ja määravamaid asju, mida Sa saad teha. Alusta nendest unenägudest, mis tunduvad Sulle praegu unenäod, kui Sa oled piisavalt harjutanud ja Su tiivad hakkavad Sind mugavasti kandma ja edasi viima, proovi seda ka reaalsuse unes. Vaata ja imesta, naudi, et oled oma elu juht ja maailm on palju suurem koht kui Sa arvata julgesid.. maailmu on lõputult.

Ütlen täpsustuseks, et mõni kuu tagasi tegin oma koduste kraanidega ühe huvitava teo. Ma nimelt andsin neile oma õnnistuse ja taotluse, et iga piisk vett, mis sellest kraanist välja tuleb, on tervendava ja ennastavardava toimega. Lisaks andsin täiendava taotluse, et selle tervendav mõju jõuaks mööda torustikke ka teiste inimesteni. Tulin selle idee peale, kui olin tutvunud informatsiooniga vee tervendast mõjust inimorganismile, sellest kuidas vee molekulaarne koostis ja külmutatud kristallid salvestavad meie mõtteid, tundeid, taotlusi. Kellel on huvi, siis soovitan otsida informatsiooni trükkides googlesse „veekristallid“ ja hakake vedama infokillukesi oma kannatlikkuse niidikestega enda poole. Sel hetkel, kui katkeb see nimetatud kannatlikkuse niidike, millegi uue ja ebatradisioonilise suhtes, nii olete ta tagasi seal, kus te parasjagu olete..

Niisiis, mis siin imestada, ise ma sellise piire ületava, ennast avardava ja tervendava vee olen tellinud, kunagi varem pole ükski vannikardin sedasi käitunud. Kuid eks ka minu käitumises ja tegudes on teatud mustrid muutunud. Panen sellle postulaadi veel tõestuse alla ja vahetan lähipäevil selle „piiri“ uue vastu välja. Huvitav mis juhtub..

Siin on tegelikult suur vahe, kas Sa usud midagi või oled religioosne. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, pole usk ja religioon teineteise sünonüümid. Selleks, et seda mõista, võib teinekord kuluda kogu elu. Tähtis on tõde tunnetada, mitte õppida. Religioon püüab meid panna uskuma midagi, mida me seesmiselt tegelikult ei tunne. Ta annab nuusutada meile röstitud tõde, kusjuures röstimise aja ja temperatuuri määravad need, kes teavad tõde.

Vaid nuusutada annab ta seetõttu, et hoida Sind eemal, et Sul puuduks soov see ise välja uurida, mistõttu Sa kogedki tõe moonutatud lõhna, mitte tema tõelist maitset. Öeldakse, et paljud lõhnad on maitsed, kuid alati pole see nii, vahel on Sulle lõhn maitse kohta valetanud.. keegi lihtsalt segas sinna midagi juurde. Kas oled maitsnud ilma suhkruta vaniljet või kakaod, kui jah, siis tõenäoliselt mõistad.

Need, kes tõde teavad ja moonutavad, soovivad hoida Sind pimeduses, kontrolli all. Neil ei õnnestuks mõjutada masse, kui nad ei teaks, neil poleks midagi “röstida”, kui neil poleks tõde. Sellepärast me jäämegi tihti uskuma õpetusi, mitte enesetunnetusi, sest lõhn tundub ju nii ehtne ja hea.

Tõde on ka see, et me kõik oleme sektijuhid, kas me tahame seda või mitte. Peatu hetkeks ja mõtle, kes on see kaaskond Sinu ümber ja mida on Sul neile õpetada ning eelkõige, mida neilt õppida? Mida nad Sulle näitavad, kuhu te koos arenete, meeldib Sulle see tee?

Tänan sõbrad, et olemas olete ja tore on Teie jaoks olemas olla. Varsti teeme järjekordse “sektijuhtide” kogunemise. Aamen selle peale .

Allolevas videos on midagi humoorikat ja samas nii tõest elu kohta (kuula sõnu).. kusjuures endalegi tuli suureks üllatuseks selline video YouTube-i otsingutulemusena, tahtsin lihtsalt lugu kuulata, sest kuskilt eikusagilt hakkas see mind “kummitama”.. märgid, märgid, märgid . Jess, ma märkan!

Tegin ettepaneku jalutada ja ta nõustus sellega. Nii me siis seiklesime lapsepõlve tänavatel ja rääkisime elust, olust, kõigest ja mitte millestki. Ta oli palju muutunud ja polnud aru saada, kas ta tegelikult on nende muutustega rahul. Suu rääkis üht, silmad ja süda teist keelt. Kunagisest kartlikust ja väriseva häälega tüdrukust oli sirgunud enesekindel täiskasvanud naine. Kes hoolimata oma näilisele kohalolule, oli ära, kuskil kaugel valgusaastate taga. Mingis kummalises klaasist maailmas, kus kõik paistab küll tore ja läbipaistev, kuid kus on ka külm ja kõle.

Ühel hetkel sai meie teekond otsa, embasin teda hüvastijätuks ja vahetasime kontakte. Lubasime, et kohtume veel, missiis, et teadsime mõlemad, tema oma klaasist maailmas ja mina oma vaimse tee alguses, et tõenäoliselt seda ei juhtu, kui just pole õige aeg. Aga maailm võib tenekord üllatada oma mänguhimu ja -rõõmuga, mistõttu jätan lõpliku hinnangu andmata ja võtan tagasi ka need, mida võib-olla ekslikult oma “mätta” otsast selles loos andsin. Mul pole seda koormat vaja. Las hindavad need, kellel pole oma energiast, selle tegevuse jaoks kasutades, kahju.

Igav on elu siis, kui Sa ei saa toimuvast aru, Sa ei oska või ei taha seda enda jaoks lahti mõtestada, et luua järgmist astet. Sa oleksid justkui laps, kes on kohustuslikus korras pandud vaatama ajaloolist dokumentaalfilmi. Olles harjunud multifilmide ja pinnapealsete lugudega, on Sul raske ja ebamugav uut olukorda haarata, seda mõista. Sul hakkab igav.

Varem või hiljem läbimurre siiski toimub, miski meie sees otsib vastust.. väljapääsu. Mingil hetkel ei paku elumultifilmid enam rõõmu ja rahuldust, süžee on etteaimatav, hoolimata sellest, et tegelaskujud muutuvad ja peakangelane – sina ise – vahetab kostüümi. See tundub tuim tülpinud nühkimine eikusagile.

Eile autos sõites mõtlesin, et sõidaks sinna või teise kohta. Kuid ma ju tean kuhu see tee viib.. ma olen seal olnud, ma ju tegelikult ei taha seal olla, milleks siis suunata oma aega ja tähelepanu üldse sellele? Ma aeglustasin kiirust ja pöörasin tupiktänavasse. Huvitav märk, mõtlesin. Kõik teed on ju tegelikult tupikud, ükskõik, mis suunas sõita.. selles suhtes ei erine ka ringteed mitte millegi poolest. See on paigalsõit, Sulle ainult tundub, et liigud edasi.. see on oravaratas, tupik.

Otsustasin ümber pöörata ja liikuda tagasi väiksemasse karpi selle suure karbi ehk siinse maailma sees.. koju. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mul on oma mõttes ja enesesse sisse piiludes võimalik teha palju reaalsemaid rännakuid, kui see, mis tundub meile reaalne ja mida nimetame reaalsuseks. Lisaks sellele on sellistes rännakutes kõik võimalik, pole aja ja ruumi piire, pole maanteid, mis viiksid Sind eikuhugi, pole aega. Kõik lihtsalt on ja see on nii põnev.

Ei, see pole iseendasse sulgumine, vastupidi. Sa käid ära ja tuled tagasi “kalliskividega”, mida meeleldi oma lähedaste sõpradega jagad, sest ainult siis kui Sa annad, saad Sa ka ise. Sa justkui annaks iseendale.

Eks alati on maailmas olemas mõni raamat, lõik või ütlus, mis haakub meie võnkesagedusega, olgu siis see Sinust kiirgav vibratsioon milline tahes. Alati leidub kuskil infokild, mis õigustab, õpetab, paneb Sind mõtlema. Ehk siis, tähtis pole alati tõde, vaid sõnad, mida Sul on vaja kuulda, et astuda järgmine samm enesearengu huvitaval teel.

Ka täna juhtus midagi sarnast. Sain kingituse, mis pani mind mõtlema tingimusteta armastusest, tuvastasin, et see pole ka ego mis on pihta saanud. Avastan, et mida kauem lasta end selles tundes marineerida, seda värviküllasem ja mahlakamad on tundevarjundid, mis sealt välja hakkavad pleekuma. Olen õppinud, et mis ka ei juhtuks, ära reageeri kohe, hoia oma energiavulkaani surve all ja Sa hakkad nägema ja tundma seninägematuid ja –tundmatuid asju ning tundeid. Reageerides kohe, see tähendaks justkui kiiret ejakueerumist ja kollapsit.. pärast seda Sa lihtsalt ei tunne enam huvi või ei huvitu tundmaks.

Hea sõber Osho tulebki siinkohal oma kirjapandud lõiguga appi ja seletab just nüüd ja praegu, et..

Armastus ei tunne võrdlemist, armastus lihtsalt armastab ilma võrdlemata. Nii, et pea meeles, kui on võrdlemine, siis on tegemist egoistliku uhkusega. See on nartsissism. Ja kui pole võrdlemist, siis tea, et see on armastus, kas enda või teiste vastu. Tõeline armastus on jagamatu. Armastajad sulanduvad teineteisesse. Egoistlik armastus lahutab, armastaja ja armastatu on eraldi. Tõelise armastuse puhul puudub suhe, sest siin pole kahte inimest, kes võiksid olla seotud. Tõelise armastuse korral on ainult armastus, õitsemine, lõhn, sulandumine, liitumine. Vaid egoistlikus armastuses on kaks isiksust: armastaja ja armastatu. Ja iga kord, kui on armastaja ja armastatu, siis armastus kaob. Iga kord, kui on armastus, siis armastaja ja armastatu kaovad mõlemad armastuse sisse.
Armastus on nii ülev ja harukordne nähtus, et seda ei saa alles jääda.

Osho tarkustega armastuse kohta võiks siinkohal lõputult jätkata, kuniks terve raamat on ümber trükitud. Aga nagu viimasel ajal tavaks, loen maailma märke ja lõpetan tsiteerimise just sellel kohal. Esimene kord kui ma seda lõiku lugesin ja selle lõpuosani jõudsin, hakkas minu ülakorruse naaber miskipärast midagi puurima. Sain aru, et see on märk, et siitkohalt ära edasi loe. Sest maailmas kehtib üks tore võrrand – liiga palju informatsiooni on otsustamisel sama ebavajalik ja häiriv, kui liiga vähe informatsiooni. Ka sellises asjas peab säilima tasakaal. Nüüd, kui ma selle tsitaadi siia ümber kirjutasin, jõudsin täpselt selle lõigu ära kirjutada, kui helises telefon ning maailm andis teise märgi kohe otsa, jah Sa oled õigel teel, rohkem pole vaja öelda.. peatu nüüd, täpselt sellel samal kohal, kus hetk tagasi lõpetasid lugemise.

Ja siis küsib klient Kalle rõõmsameelne hääl telefonis: “On Sul aega?” “Jah! On küll” vastan mina, “kogu maailma aeg on minu”.

Koju sõites mõtlesin, et lähen viivuks Statoili bensiinijaamast läbi ja ostan midagi magusat, mõeldud tehtud.. superpakkumine “2 bounty-it = 1 euro” taskus, istusin ma autosse, riietasin batoonikese lahti ja pistsin suhu.

Mõnusas unelevas ja õnnelikus tempos lasin autol teise käiguga vedada, nägin et foor läheb kohe punaseks ja milleks kiirustada. Samal ajal sõitis ristuvat teed pidi politseiauto, samuti kuidagi triivides. Selleks ajaks, kui minu armas auto mu foori stoppmärgini vedas, oli politseiauto minu vaateväljast ära ja tõenäoliselt ka mina nende omast.

Peagi süttis fooris roheline tuli. Šokolaadibatoonike mõnusasti suus ringe tegemas, alustasin taas sõitu. Olin saanud kuskil 500 meetrit sõita, kui äkitselt nägin enda taga sini-punaseid vilkureid andmas märku, et ohtlik tegelane, minu näol, tuleb “rajalt maha” võtta. Mõtlesin, et huvitav, mis võiks olla põhjus minu kinni pidamiseks, ma ei teinud ju midagi valesti, vähemasti nii mulle tundus. Lükkasin suunatule sisse, peatasin auto, lasin aknakese surinal alla ja otsisin juba rahulikult juhilube. Mõni sekund hiljem jõudis ka politseinik minu auto juurde ja küsis, miks ma ristmikule stoppjooneni välja ei sõitnud?

Vastasin, et sõitsin küll aga omas tempos.. te lihtsalt ei näinud seda, tundsin, et tekib alge mõttetuks pimedaks vaidluseks ja vaikisin, õnneks noormees mundris ei olnud vaidlusmeeleolus või olin ma ise oma maailmas keskmes ja andsin oma olekuga mõista, et ma tean tõde, et ma olen.

Noormees võttis mu juhiload ja läks operatiivautosse. Alustasin teise bounty avamisega. Tõstan batoonikese huultele ja mõtlen, no mida mulle nüüd üritatakse näidata, mida ma siit õppima pean? Kusjuures olen teadvel, et situatsioon ei ole tekkinud niisama, mida ma sellist kiirgan, et mitte kuskile kiirustav (sest punase tule alla öösel kell 01:00 kihutada pole tõesti minu meelest mõtet – mitte, et see ka muul ajal mõistlik oleks) auto peetakse kinni, järelikult on asi siiski milleski, mida mina kiirgan. Ampsan kookosest tulvil maiust ja mõtlen, no järelikult on see millekski vajalik.

Noormees saabub peagi tagasi ja teatab minu jaoks üllatava info, et autol on ülevaatus tegemata ning teeb teatavaks ka trahvimäära, mis on maksimaalselt 200 eurot. Kuna auto sai ostetud uuest peast, siis olin selle täiesti ära unustanud. Uutele autodele antakse natukene pikem ülevaatusevälp.. vist mingi 3-3,5 aastat. Mõtlen omakeskis, no ei ole võimalik, ma just käisin autoga hoolduses, mis toimub? Samas võtan auto tehnilise passi välja (toimik) ja näen tõesti, et mundris noormees ei vassigi, olengi süüdi süüdimatuses, tervelt pool aastat on ülevaatus üle läinud ja korraline hooldus ning ülevaatus pole üks ja seesama asi . Avastan auto tehnilises passis selliseid lahtreid, mida pole kunagi varem näinud.. justkui neid poleks varem eksisteerinud. Ma isegi ei teadnud, et selline numbrike kuskil seal olemas on, mis just nüüd selles ajas ja ruumis tekitab võimaluse “süsteemil” minuga manipuleerida.

Küsin, et kas me peame selle trahvi tegema? Noormees läheb oma autosse tagasi nõu pidama ja tuleb hetke pärast reipal sammul tagasi ning teatab, et laseb mu sellel korral trahvita minema, tingimusel, kui homse päeva jooksul on ülevaatus tehtud..ta teeb nimelt auto kohta märke. Tänan politseinikku, et ta sellise otsuse tegi ja minu auto tehnilise ülevaatuse puudusest teavitas. Tunnetan, et politseinik nagu ei sooviks tänu, justkui põgeneks selle eest.. mõtlen, nojah, eks tal on vajalik säilitada näiline rangus. Siiski, olen tänulik, et olukord lahenes sedasi, käivitasin automootori ja sõitsin veel 500 meetrit ning jõudsin koju.

Kodutrepist üles hüpeldes tabab mind aga äkki naeruhoog. Ütlen iseendale: Hei Margo, ma saan aru, need olid ju agendid.. needsamad, kes tunnike tagasi filmis Matrix olid hoiatanud ja lutika istutanud (teinud märke) Thomas Andersonile aka Neole. Nüüd on selge, miks ma silma jäin, mida ma kiirgasin.. seda sama, mida täna kallis sõber oli minus näinud.. kummalist valgust. Mõnus judin käib kehast läbi, tunnen kui tore on maailma lugeda.

Hiljem mõtlen viivuks veel, et nad ei tabanud ära vist mu tänast potensiaali, muidu oleksid nad ehk teinud mulle siiski selle trahvi ära (justkui mittemillestki) ja mu vibratsioonitaset olulisel määral mõjutanud. Nüüd aga saan selle vahele jätta, saades sellest siiski väga olulise õppetunni ja info. Selle asemel kirjutasin ma selle üles ja võib-olla on sellest kunagi kellelegi põnevate elumärkide lugemisel kasu.

Elada saab kahel viisil, nii, et mitte miski Sinu ümber pole ime või selliselt, et kõik mis Sinu ümber sünnib on ime ja omab tähendust. Mulle meeldib elada sellel teisel sagedusel, sest seal on kõik võimalik. Argised asjad muutuvad ajatuks, jumalikuks koosolemise viisiks.. ma pole kunagi oma elu ja seda, et ma OLEN, nautinud nii, nagu ma seda praegu saan tunnetada. Olen selle eest väga tänulik. Ka iga suurem või väiksem negatiivne kogemus on kuldaväärt kingitus, sest muidu poleks ma hetkel siin, kus ma olen.

Siia lõppu sobib minu arvates hästi tsitaat kõnesolevast filmist Matrix..

Neo : What are you trying to tell me? That I can…dodge bullets?
Morpheus : No, Neo. I’m trying to tell you, that when you’re ready…you won’t have to…

Selliseid sahvrimoodi ruumikesi oli pea igas vanas puitehitises. Ettevõtliku noormehena tegi ta selle ruumi korda ja asetas sinna kõik tema kasutuses olevad tööriistad, haamrid, kruvikeerajad, mutrivõtmed jne. Kasutuses ütlen ma seepärast, et need ei olnud kõik tema isiklikud tööriistad, vaid tõenäoliselt isa omad. Kõik nad olid ilusasti kahe naela vahel rippumas ja süstematiseeritud. Ning vahel, kui mängimisest isu täis või polnud midagi tarka teha, nokitses ta midagi seal ruumis, kas siis täiustas seal midagi või võttis mõne töörissta ja läks saagis õue peal vanu laudu. Kuna elasime pelgulinnas, siis oli pea alati kuskil mõni lagunev kuur või vedelev küttematerjal. Kuigi kõik ümbruskonna kortermajad olid ahjuküttega, ei näinud ma peaaegu kunagi kedagi, peale oma sõbra, pidevalt midagi saagimas. See saagimine oli ühtlasi nagu mingi meelelahutuslik tegevus.. mulle meenub, et kodus sai ka tihti kolme jalaga taburetil saetud. Saed olid enamasti nürid ja siis käis mõni tähtis onu saagi teritamas mingi imepisikese spetsiaalse viiliga. Jah, seegi oli ju mu vanemate meelelahutuslik vorm, teha midagi koos. Olen veendunud, et nn agulipiirkonnas möödub alati kõige südamlikum ja parem lapsepõlv, mis annab Sulle ellu kaasa palju enamat.

Aastad möödusid ja vahepeal vahetasime mitu korda elukohta. Ühel hetkel leidsime end katusekorterist kalamajas. Kuigi mu emale see korter väga meeltmööda polnud, armusin mina sellesse paika koheselt, see kõik tundus nii armas. Ma käisin siis viiendas või kuuendas klassis. Lisaks sellele, et see katusekorter tundus mulle väga kodune ja armas paik elamiseks, oli sellel olemas pisikene katusealune ruum, kus oli ruumi 1,5 ruutmeetrit ja sinna mahtus maksimaalselt kaks inimest sisse. Kunkus sees oli vasakul sissekäigu juures sisseehitatud kapp ja kohe selle kõrval olid sisseehitatud laud ja riiulid. Laud ja riiulid olid meisterdatud mingist parketi ülejäägist ja nägid selle aja kohta väga vinged ja viisakad välja. Ruum oli nagu kolmnurk, mida kaugemale uksest läksid, seda väiksemaks see jäi. Ruumi lõpus oli veel üks auguke seina sees, mis oli umbes 50 ruutsentimeetri suurune ja laudade vahelt võis piiluda tänavale.. hiljem pidasin ma selles pimikus oma kodulooma jänest .

Igatahes palusin ma emalt, et kas ma võin selle ruumi omale saada. Ema oli lahkelt nõus. Minu kunku nimeks sai kontor. Ma visualiseerisin, et see on minu firma ja minu kontor, mõtlesin sellele isegi firmanime välja, selleks sai mu fantaasiates Shandy LTD. Kirjutasin ja joonistasin selle A4 paberile nii ilusasti ning värviliselt, kui oskasin ja kleepisin PVA-liimiga kunku uksele. Sellel ajal oli väga populaarne, et firmal oli välismaine nimi. Tõenäoliselt mäletate, et paljud lapsevanemad olid oma lapsele nime valides samasuguses vaimustuses ja Marides said Maryd ja Evelinidest Evelynid, seetõttu pidi minu firma nimi ka olema just selline, eestikeelne nimi tundus sellel ajal kuidagi kohatu ja isegi naljakas.

Ma askeldasin seal päris tihti, vahel tegin seal oma koolitükke, teinekord võtsin kuskilt prügikasti kõrvalt leitud raadio või mõne muu elektroonilise seadme seal osadeks ja vaatasin, kuidas see kõik kokku on pandud. Teinekord unistasin oma unistuste neiust.. kes siis elas kõrvalmajas ja mind eriti tähelegi ei pannud. Aga ma mäletan, et alati seal ruumis olles tundus kõik võimalik. Kõik, millest ma seal unistasin või mõtlesin, on nüüdseks materialiseerunud ja teoks saanud.. viimane kui üks asi. Ütlen igaks juhuks, et ainult unistamisest üksi poleks tõenäoliselt abi olnud, mul oli alati eeskujuks mu tegus lapsepõlvesõber, kellest hiljem sai edukas ettevõtja. Kui mul poleks olnud sellist raamidest väljaspoole mõelda oskavat sõpra, oleks kunkust ainuüksi vähe olnud, et oma unistuste poole hakata sammuma.

Nüüd on siis aeg möödunud ja kõik need moodsad eduteooriad ja loengud, mida hetkel aknast ja uksest pakutakse, tunduvad tuttavatena, kuid probleemiks võib saada, et me ei tea enam mida tahta, mida soovida, mida tunda. Ehk meil on võimalik vajutada punasele nupule, kuid me ei tea enam, mida selle vajutusega tellida.

Täna jäin vaatama ühte osa korterist, kuhu ehitan hetkel garderoobi. Mõtlesin, et mul pole ju nii palju riideid ja asju, et seda ruumi sisustada.  Te ju teate, mis juhtub tühjade riiulitega, kui need seinale kruvida.. sinna hakkab tekkima igasugu asju, selliseid, mida te tegelikult ei vaja, kuid mida riiulile visata on mugav. Niisiis ma avastasin, et ma saaksin nende liuguste taha teha suurepärase kunku. Nagu ikka, ei tohi kunkul olla ühtegi akent, millest oleks võimalik välismaailmaga kokku puutuda ja mis Sind oma mõtetelt ja visualiseerimistelt eemale viiks. Kunku võiks olla võimalikult väike, et Sa lausa kuuleksid oma mõtteid. Seal peab olema soe valgus, mitte täielikult valgstatud, vaid selline hämar.. laualamp on ideaalne. Kuna minu professioon on arvutid, siis otsustasin et panen kunkusse täiesti autonoomse arvuti, et lõhkuda mustreid ja mitte võtta tööasju oma laptopiga sinna kaasa. See on ruum, kus ma tegelen ainult iseenda arendamise ja iseenda ajusse programmide lisamise ja ebavajalike eemaldamisega.

Kui vaadata edukaid mehi ja naisi üle maailma, siis kuuleme üsna tihti, et parimad ideed saavad alguse garaažidest või kuuridest (Bill Gates, Steve Jobs jne). Seega siit üks soovitus, selle asemel, et televiisorist järjekordset telesaadet „neelata“ või internetis aega surnuks lüüa, tee endale kunku, mine sinna ja vaata oma sisemisi saateid ja kujunda saatekava selliseks, et Sul oleks igal hetkel hea. Lase fantaasial lennata, sest selles ruumis on kõik võimalik. Head kunkutamist!