Maailm on üks põnev paik, koguaeg toimuvad huvitavad sündmused ja juhtumised, kui ainult oskad vaadata ja lahti mõtestada. Elu on nagu üks kestev kinoseanss, kus on läbinisti põimunud erinevad žanrid, mõni meeldib, teine jällegi mitte. Mõni on sootuks igav hetk, nii, et lausa tukk tuleb peale.
Igav on elu siis, kui Sa ei saa toimuvast aru, Sa ei oska või ei taha seda enda jaoks lahti mõtestada, et luua järgmist astet. Sa oleksid justkui laps, kes on kohustuslikus korras pandud vaatama ajaloolist dokumentaalfilmi. Olles harjunud multifilmide ja pinnapealsete lugudega, on Sul raske ja ebamugav uut olukorda haarata, seda mõista. Sul hakkab igav.
Varem või hiljem läbimurre siiski toimub, miski meie sees otsib vastust.. väljapääsu. Mingil hetkel ei paku elumultifilmid enam rõõmu ja rahuldust, süžee on etteaimatav, hoolimata sellest, et tegelaskujud muutuvad ja peakangelane – sina ise – vahetab kostüümi. See tundub tuim tülpinud nühkimine eikusagile.
Eile autos sõites mõtlesin, et sõidaks sinna või teise kohta. Kuid ma ju tean kuhu see tee viib.. ma olen seal olnud, ma ju tegelikult ei taha seal olla, milleks siis suunata oma aega ja tähelepanu üldse sellele? Ma aeglustasin kiirust ja pöörasin tupiktänavasse. Huvitav märk, mõtlesin. Kõik teed on ju tegelikult tupikud, ükskõik, mis suunas sõita.. selles suhtes ei erine ka ringteed mitte millegi poolest. See on paigalsõit, Sulle ainult tundub, et liigud edasi.. see on oravaratas, tupik.
Otsustasin ümber pöörata ja liikuda tagasi väiksemasse karpi selle suure karbi ehk siinse maailma sees.. koju. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mul on oma mõttes ja enesesse sisse piiludes võimalik teha palju reaalsemaid rännakuid, kui see, mis tundub meile reaalne ja mida nimetame reaalsuseks. Lisaks sellele on sellistes rännakutes kõik võimalik, pole aja ja ruumi piire, pole maanteid, mis viiksid Sind eikuhugi, pole aega. Kõik lihtsalt on ja see on nii põnev.
Ei, see pole iseendasse sulgumine, vastupidi. Sa käid ära ja tuled tagasi “kalliskividega”, mida meeleldi oma lähedaste sõpradega jagad, sest ainult siis kui Sa annad, saad Sa ka ise. Sa justkui annaks iseendale.
