Eile kohtasin vana klassiõde. Mitte, et ta nüüd teab mis vanaks oleks jäänud, lihtsalt viimati kohtusime selles elus kuskil 17-18 aastat tagasi. Otsustasin peatada auto ja hiilida talle järele. Sihvakas ja sale neiu liikus aga kiirelt, justkui peaks kellelegi või millelegi jahti.. ja eks kindlasti pidaski 
. Lisasin kondiauru ja sain hüüatusega ta tähelepanu, vaid hetk enne koduväravast sisenemist. Ta tundis mu ära. Külmast õhetava neiu nägu naeratas.
Tegin ettepaneku jalutada ja ta nõustus sellega. Nii me siis seiklesime lapsepõlve tänavatel ja rääkisime elust, olust, kõigest ja mitte millestki. Ta oli palju muutunud ja polnud aru saada, kas ta tegelikult on nende muutustega rahul. Suu rääkis üht, silmad ja süda teist keelt. Kunagisest kartlikust ja väriseva häälega tüdrukust oli sirgunud enesekindel täiskasvanud naine. Kes hoolimata oma näilisele kohalolule, oli ära, kuskil kaugel valgusaastate taga. Mingis kummalises klaasist maailmas, kus kõik paistab küll tore ja läbipaistev, kuid kus on ka külm ja kõle.
Ühel hetkel sai meie teekond otsa, embasin teda hüvastijätuks ja vahetasime kontakte. Lubasime, et kohtume veel, missiis, et teadsime mõlemad, tema oma klaasist maailmas ja mina oma vaimse tee alguses, et tõenäoliselt seda ei juhtu, kui just pole õige aeg. Aga maailm võib tenekord üllatada oma mänguhimu ja -rõõmuga, mistõttu jätan lõpliku hinnangu andmata ja võtan tagasi ka need, mida võib-olla ekslikult oma “mätta” otsast selles loos andsin. Mul pole seda koormat vaja. Las hindavad need, kellel pole oma energiast, selle tegevuse jaoks kasutades, kahju.
