..nad ei tohiks käia käsikäes. Teienkord me reageerime ja teeme kiirelt otsa otsuse ning isegi, kui me mõni hetk hiljem enam päris nii ei tunne, nagu oleme otsustanud, tundub, et peame jääma kindlaks juba väljaöeldule. Siinkohal tuleb kasuks tuletada endale meelde, et Sa pole enda mõtted, Sa pole enda tunded, Sa pole enda reaktsioonid, Sa pole oma keha, need on kõik vahendid millekski muuks. On harjumuspärane samastada end kõikide nende asjadega, kuid tõde on see, et Sa oled see, kes on valinud kohal olla, küsi endalt, oled Sa siis kohal?
Eks alati on maailmas olemas mõni raamat, lõik või ütlus, mis haakub meie võnkesagedusega, olgu siis see Sinust kiirgav vibratsioon milline tahes. Alati leidub kuskil infokild, mis õigustab, õpetab, paneb Sind mõtlema. Ehk siis, tähtis pole alati tõde, vaid sõnad, mida Sul on vaja kuulda, et astuda järgmine samm enesearengu huvitaval teel.
Ka täna juhtus midagi sarnast. Sain kingituse, mis pani mind mõtlema tingimusteta armastusest, tuvastasin, et see pole ka ego mis on pihta saanud. Avastan, et mida kauem lasta end selles tundes marineerida, seda värviküllasem ja mahlakamad on tundevarjundid, mis sealt välja hakkavad pleekuma. Olen õppinud, et mis ka ei juhtuks, ära reageeri kohe, hoia oma energiavulkaani surve all ja Sa hakkad nägema ja tundma seninägematuid ja –tundmatuid asju ning tundeid. Reageerides kohe, see tähendaks justkui kiiret ejakueerumist ja kollapsit.. pärast seda Sa lihtsalt ei tunne enam huvi või ei huvitu tundmaks.
Hea sõber Osho tulebki siinkohal oma kirjapandud lõiguga appi ja seletab just nüüd ja praegu, et..
Armastus ei tunne võrdlemist, armastus lihtsalt armastab ilma võrdlemata. Nii, et pea meeles, kui on võrdlemine, siis on tegemist egoistliku uhkusega. See on nartsissism. Ja kui pole võrdlemist, siis tea, et see on armastus, kas enda või teiste vastu. Tõeline armastus on jagamatu. Armastajad sulanduvad teineteisesse. Egoistlik armastus lahutab, armastaja ja armastatu on eraldi. Tõelise armastuse puhul puudub suhe, sest siin pole kahte inimest, kes võiksid olla seotud. Tõelise armastuse korral on ainult armastus, õitsemine, lõhn, sulandumine, liitumine. Vaid egoistlikus armastuses on kaks isiksust: armastaja ja armastatu. Ja iga kord, kui on armastaja ja armastatu, siis armastus kaob. Iga kord, kui on armastus, siis armastaja ja armastatu kaovad mõlemad armastuse sisse.
Armastus on nii ülev ja harukordne nähtus, et seda ei saa alles jääda.
Osho tarkustega armastuse kohta võiks siinkohal lõputult jätkata, kuniks terve raamat on ümber trükitud. Aga nagu viimasel ajal tavaks, loen maailma märke ja lõpetan tsiteerimise just sellel kohal. Esimene kord kui ma seda lõiku lugesin ja selle lõpuosani jõudsin, hakkas minu ülakorruse naaber miskipärast midagi puurima. Sain aru, et see on märk, et siitkohalt ära edasi loe. Sest maailmas kehtib üks tore võrrand – liiga palju informatsiooni on otsustamisel sama ebavajalik ja häiriv, kui liiga vähe informatsiooni. Ka sellises asjas peab säilima tasakaal. Nüüd, kui ma selle tsitaadi siia ümber kirjutasin, jõudsin täpselt selle lõigu ära kirjutada, kui helises telefon ning maailm andis teise märgi kohe otsa, jah Sa oled õigel teel, rohkem pole vaja öelda.. peatu nüüd, täpselt sellel samal kohal, kus hetk tagasi lõpetasid lugemise.
Ja siis küsib klient Kalle rõõmsameelne hääl telefonis: “On Sul aega?” “Jah! On küll” vastan mina, “kogu maailma aeg on minu”. 
