Täna avastasin hästi unustatud tõe. Selleks, et Sa saaksid olla jätkuvalt edukas, peab olema Sul oma kunku. Mis asi see siis on? Lapsepõlves oli mul üks vahva ja aktiivne sõber, kes tahtis alati midagi ette võtta ja ära teha, kasvõi seetõttu, et see lõhub igapäevarutiini ja saab nalja ja naerda, isegi kui miskit ebaõnnestub. Loomulikult ei vaaginud teismeeas ja nooremana ma selliste asjade üle.. seda oskan hinnata alles nüüd. Mu sõbral oli oma kunku. Tema kunku oli selline 1-1,5 ruutmeetrine uksega ruum.
Selliseid sahvrimoodi ruumikesi oli pea igas vanas puitehitises. Ettevõtliku noormehena tegi ta selle ruumi korda ja asetas sinna kõik tema kasutuses olevad tööriistad, haamrid, kruvikeerajad, mutrivõtmed jne. Kasutuses ütlen ma seepärast, et need ei olnud kõik tema isiklikud tööriistad, vaid tõenäoliselt isa omad. Kõik nad olid ilusasti kahe naela vahel rippumas ja süstematiseeritud. Ning vahel, kui mängimisest isu täis või polnud midagi tarka teha, nokitses ta midagi seal ruumis, kas siis täiustas seal midagi või võttis mõne töörissta ja läks saagis õue peal vanu laudu. Kuna elasime pelgulinnas, siis oli pea alati kuskil mõni lagunev kuur või vedelev küttematerjal. Kuigi kõik ümbruskonna kortermajad olid ahjuküttega, ei näinud ma peaaegu kunagi kedagi, peale oma sõbra, pidevalt midagi saagimas. See saagimine oli ühtlasi nagu mingi meelelahutuslik tegevus.. mulle meenub, et kodus sai ka tihti kolme jalaga taburetil saetud. Saed olid enamasti nürid ja siis käis mõni tähtis onu saagi teritamas mingi imepisikese spetsiaalse viiliga. Jah, seegi oli ju mu vanemate meelelahutuslik vorm, teha midagi koos. Olen veendunud, et nn agulipiirkonnas möödub alati kõige südamlikum ja parem lapsepõlv, mis annab Sulle ellu kaasa palju enamat.
Aastad möödusid ja vahepeal vahetasime mitu korda elukohta. Ühel hetkel leidsime end katusekorterist kalamajas. Kuigi mu emale see korter väga meeltmööda polnud, armusin mina sellesse paika koheselt, see kõik tundus nii armas. Ma käisin siis viiendas või kuuendas klassis. Lisaks sellele, et see katusekorter tundus mulle väga kodune ja armas paik elamiseks, oli sellel olemas pisikene katusealune ruum, kus oli ruumi 1,5 ruutmeetrit ja sinna mahtus maksimaalselt kaks inimest sisse. Kunkus sees oli vasakul sissekäigu juures sisseehitatud kapp ja kohe selle kõrval olid sisseehitatud laud ja riiulid. Laud ja riiulid olid meisterdatud mingist parketi ülejäägist ja nägid selle aja kohta väga vinged ja viisakad välja. Ruum oli nagu kolmnurk, mida kaugemale uksest läksid, seda väiksemaks see jäi. Ruumi lõpus oli veel üks auguke seina sees, mis oli umbes 50 ruutsentimeetri suurune ja laudade vahelt võis piiluda tänavale.. hiljem pidasin ma selles pimikus oma kodulooma jänest 
.
Igatahes palusin ma emalt, et kas ma võin selle ruumi omale saada. Ema oli lahkelt nõus. Minu kunku nimeks sai kontor. Ma visualiseerisin, et see on minu firma ja minu kontor, mõtlesin sellele isegi firmanime välja, selleks sai mu fantaasiates Shandy LTD. Kirjutasin ja joonistasin selle A4 paberile nii ilusasti ning värviliselt, kui oskasin ja kleepisin PVA-liimiga kunku uksele. Sellel ajal oli väga populaarne, et firmal oli välismaine nimi. Tõenäoliselt mäletate, et paljud lapsevanemad olid oma lapsele nime valides samasuguses vaimustuses ja Marides said Maryd ja Evelinidest Evelynid, seetõttu pidi minu firma nimi ka olema just selline, eestikeelne nimi tundus sellel ajal kuidagi kohatu ja isegi naljakas.
Ma askeldasin seal päris tihti, vahel tegin seal oma koolitükke, teinekord võtsin kuskilt prügikasti kõrvalt leitud raadio või mõne muu elektroonilise seadme seal osadeks ja vaatasin, kuidas see kõik kokku on pandud. Teinekord unistasin oma unistuste neiust.. kes siis elas kõrvalmajas ja mind eriti tähelegi ei pannud. Aga ma mäletan, et alati seal ruumis olles tundus kõik võimalik. Kõik, millest ma seal unistasin või mõtlesin, on nüüdseks materialiseerunud ja teoks saanud.. viimane kui üks asi. Ütlen igaks juhuks, et ainult unistamisest üksi poleks tõenäoliselt abi olnud, mul oli alati eeskujuks mu tegus lapsepõlvesõber, kellest hiljem sai edukas ettevõtja. Kui mul poleks olnud sellist raamidest väljaspoole mõelda oskavat sõpra, oleks kunkust ainuüksi vähe olnud, et oma unistuste poole hakata sammuma.
Nüüd on siis aeg möödunud ja kõik need moodsad eduteooriad ja loengud, mida hetkel aknast ja uksest pakutakse, tunduvad tuttavatena, kuid probleemiks võib saada, et me ei tea enam mida tahta, mida soovida, mida tunda. Ehk meil on võimalik vajutada punasele nupule, kuid me ei tea enam, mida selle vajutusega tellida.
Täna jäin vaatama ühte osa korterist, kuhu ehitan hetkel garderoobi. Mõtlesin, et mul pole ju nii palju riideid ja asju, et seda ruumi sisustada. Te ju teate, mis juhtub tühjade riiulitega, kui need seinale kruvida.. sinna hakkab tekkima igasugu asju, selliseid, mida te tegelikult ei vaja, kuid mida riiulile visata on mugav. Niisiis ma avastasin, et ma saaksin nende liuguste taha teha suurepärase kunku. Nagu ikka, ei tohi kunkul olla ühtegi akent, millest oleks võimalik välismaailmaga kokku puutuda ja mis Sind oma mõtetelt ja visualiseerimistelt eemale viiks. Kunku võiks olla võimalikult väike, et Sa lausa kuuleksid oma mõtteid. Seal peab olema soe valgus, mitte täielikult valgstatud, vaid selline hämar.. laualamp on ideaalne. Kuna minu professioon on arvutid, siis otsustasin et panen kunkusse täiesti autonoomse arvuti, et lõhkuda mustreid ja mitte võtta tööasju oma laptopiga sinna kaasa. See on ruum, kus ma tegelen ainult iseenda arendamise ja iseenda ajusse programmide lisamise ja ebavajalike eemaldamisega.
Kui vaadata edukaid mehi ja naisi üle maailma, siis kuuleme üsna tihti, et parimad ideed saavad alguse garaažidest või kuuridest (Bill Gates, Steve Jobs jne). Seega siit üks soovitus, selle asemel, et televiisorist järjekordset telesaadet „neelata“ või internetis aega surnuks lüüa, tee endale kunku, mine sinna ja vaata oma sisemisi saateid ja kujunda saatekava selliseks, et Sul oleks igal hetkel hea. Lase fantaasial lennata, sest selles ruumis on kõik võimalik. Head kunkutamist!
